Shroomtember: Rootsi traditsiooniline seenekorjamine: Vaade traditsioonilisele seenekorjamisele Rootsis

Kas see on teie esimene kord toiduvalmistamise ajal kohaliku metsa niiskes, lehestunud maastikus või oma nth aeg korjates seeni ja maagilisi trühvleid läbi suurepärased pakkumised online- seeneküttimise tipphooaeg pakub palju huvitavat nii psühhonaudidele kui ka algajaile. 

Võtame näiteks Rootsi head inimesed, kelle ajalooline ajalugu seente korjamise kunstiga on üks rikkalikumaid. (siiski kõige vähem räägitakse) maailmas. Kui kaua on rootslased seeni korjanud? Kuidas on rootslastel ja väliskülalistel võimalik rändada, matkata ja korjata seeni nii avalikus kui ka avalikus ja eramaad? Ja kas Rootsi on tõesti mükofiilide paradiis?

Uurime seda välja! 

Rootsi seente ajalugu

Esimesed ajaloolised andmed, mis näitavad rootsi rahva huvi seente vastu, pärinevad 18. sajandist. Näiteks avastati, et kärbseseen (tuntud ka kui Amanita muscaria või rootsi keeles flugsvamp) sisaldas suures koguses iboteenhapet ja muskimooli, mistõttu seda kasutati kodukärbeste, lutikate ja täitide tapmiseks. Teine seen, Phallus impudicus L.nimetati trollägg ("trolli muna") Põhjamaade kultuuri iidse, kaljulist olendi järgi. Seal oli ka Octaviana variegata Vittad, hüüdnimega "oravaseene". (ekorrsvamp või ikorrsopp) selle kuiva kvaliteedi tõttu. Seetõttu sobib see suurepäraselt oravapüüniste söödaks. 

Vanemate teadmised

Bovista ja Lycoperdon Rootsi rahvapärases ravis kasutati mürkpalle, puistades nende tolmulaadseid eoseid haavadele. Samal ajal on "tolm (nimetatakse ka kärringfis või "vana naise fart") kardeti selle võime tõttu põhjustada pimedust, või nii ütlesid vanemad. Hirvetrühvel, Elaphomyces granulatus L., oli Rootsis teine armastatud seen, mida kasutati lehmade ja hobuste ning mõnikord ka naiste afrodisiaakumina. Omamoodi roosteseened nimega Chrysomyxa woroninii T. kasvas kuuse võrsetel ja seda sõid põhjarootslased sageli suupistetena.

Tänapäeval müüakse kohalikke seeneliike Rootsi iganädalastel taluturgudel, eriti hooajal. Ja, see ei ole ka ainult maarahvas! Ka linnarootslased, kes tavaliselt kuuluvad keskklassi, on lõbuks ja hobina hakanud seenekorjamisega tegelema. Vabaajategevusena on seenekorjamine siin kõige elavam augustist novembrini.

Lõbus fakt!

Kas teadsite, et nii rootslastel kui ka välismaalastel on lubatud nii avalikul kui ka eramaal rännata, matkata ning korjata seeni ja marju? Veebileht Igamehe õigused võimaldab seda teha. Kui te peaksite ühel päeval sattuma Rootsi, võite vabalt korjata seeni muruplatsidel ja linnaparkides, et neid süüa ja müüa, nagu soovite. Üks kõige sagedamini korjatud liik pargimuruväljakutel on Marasmius oreades, mida tuntakse ka kui "haldjasõrmuseid". 

Seened Rootsi köögis

A 2019 paber Svanberg ja Lindh, avaldatud ajakirjas Journal of Ethnobiology and Ethnomedicine (etnobioloogia ja etnomeditsiini ajakiri), korraldas uuringu traditsiooniliste Rootsi metsaseente kasutamise kohta toiduks. Seened sisaldavad looduslikult palju D-vitamiini, mis võib aidata kaasa sellele, et inimesed korjavad seeni hobikorras. Millised on Rootsis kõige sagedamini kogutud liigid, võite küsida? Miks, see on maitsev Chanterelle cibarius, sageli praetud võis, serveeritakse röstsaia või rootsi krõbeda leiva peal. Nami!

Üks Rootsi naine, kes on sündinud 1960ndatel, ütles teadlastele:

"Minu ema on alati kogunud seeni ja õpetas seda ka mulle. Ma kogun samu liike nagu tema... Kui ma elasin oma vanemate juures, sõime sageli seeni ja mõnikord kogus ema hommikuti seeni, mida me siis tarbisime... hästi praetud võileiva peal enne kooli minekut..."

"Peaaegu vaimne kogemus

Teine küsitluses osalenud 1950ndatel sündinud rootsi mees meenutas:

"Minu vanemad kogusid seeni. Eriti mu isa. Ta nägi seda kui peaaegu vaimne kogemus koguda nii seeni kui ka marju. Need tegevused olid suur kontrast võrreldes tema elukutsega ehitustöölisena..."

Kartulid röstsaia peal võivad olla üsna maitsvad, nagu ütles üks teine 1940. aastatel sündinud naine:

"Ma kasvasin üles koos oma vanavanematega. Nad ei söönud seeni (või lehmaseeni, nagu mu vanaisa neid nimetas), kuid mu tädid ja onud seevastu sõid seeni. Nad tegid hautatud kukeseened ja pannakse röstsaia peale mida nad mulle pakkusid."

Seente korjamine Rootsis

Nagu teisedki Skandinaavia jahimehed, kipuvad ka tänapäeva Rootsi jahimehed korjama juba tuttavaid seeni, näiteks neid, mis kuuluvad Kanarbikafilee või Marasmius sort. Metsas liikujatele on sageli abiks piltidega varustatud käsiraamatud. Kuni viimase ajani oli aga kummaline viis kontrollida, kas mingit seeneliiki võib süüa või mitte.

Teadlased kirjutasid dokumendis:

"Üks huvitav aspekt selle kõige juures on see, et veel 1960ndatel aastatel oli laialt levinud arusaam, et saab kindlaks teha, kas mõni seeneliik on mürgine või mitte maitsmise teel. Mitmed informandid on tunnistanud, et nende vanemad kasutasid seda meetodit."

Üks 1950. aastatel sündinud rootsi naine mäletas veel oma ema, kes seda tegi:

"1950ndatel ja 1960ndatel aastatel kogus mu ema seeni ja eraldas mürgised seened headest [seentest] maitsmise teel... Ma kogun ainult ohutuid seeni ja ärge kasutage minu ema degusteerimismeetodit...."

Puhh! Tõenäoliselt on see parim, eks?

Svampställen: Rootsi parimad seenekohad

Enamikul Rootsi seenekogujatel on spetsiifilised seenekohad - svampställen, nagu neid kohalikul tasandil kutsutakse - mida nad igal hooajal eelistavad. Parimad seenekogumiskohad asuvad maal, kaugel majade ja korterite laiumisest. Te peate aga võib-olla kohaliku rootslase usalduse ära teenima, sest svampställen hoitakse peaaegu alati salajas. Mõned teed, mis viivad nendesse lopsakatesse seenekohtadesse, on isegi trellidega lukustatud; nii eksklusiivsed need on!

Üks 1960ndatel sündinud naine kirjeldas ühte sellist svampställen uuringus:

"Ma eelistan koguda seeni metsas, mis ümbritsevad mu lapsepõlvekodu ja on erilised kohad seal... Kuna ma jahil käin, on mul mobiiltelefonis spetsiaalne nutitelefoni rakendus, mis aitab mul uuesti koju [leida]. See annab mulle võimaluse [kõndida] ilma mureta ja otsida igal pool seeni, kui ma tahan...".

Kahjuks on paljud neist ajast ja arust tuntud seenekohtadest kadumas. Mitmed vastajad kirjutasid, et nad on kaotanud svampställen puidutööstusele, raiudes kunagi rikkalikud metsad peaaegu olematuks, samuti tehakse uusi elamuehitusi. 

Maaelu on kogu raevu

Üks naine jagas oma kogemusi:

"Kõik minu vanad seenekohad on nüüdseks puhtaks lõigatud. ja seetõttu olen otsinud uusi kollektsioonikohti, kuhu saan tulevikus tagasi pöörduda..."

Üks 1950. aastatel sündinud mees leidis nutika lahenduse, kasutades GPS-i:

"Minu ema seenekogumiskohti ei ole enam olemas ja ilma hooleta on raske leida privaatseid lemmikkohti, sest metsad on teiste kogujate poolt väga hästi külastatud. Küll aga on minu venna juures maal mõned head kohad. Ma salvestan koordinaadid, kui ma leian seeni..."

Ei olegi nii halb mõte seeneküttidele kõikjal, eks ole? See muudab Rootsi kauged maapiirkonnad seeneküttidele veelgi ahvatlevamaks, kui tavaline "turistilõks" pargid. 

Nagu kirjeldas seda üks teine 1990ndatel sündinud naine:

"Mulle meeldib tunne, et ma otsin oma toitu ise ja tean täpselt, kust tooraine pärineb. Tavaliselt kogun seeni maalt, kus ma üles kasvasin, sest maapiirkonnad ei ole teiste metsameeste poolt niivõrd ära kasutatud võrreldes linnade lähedal asuvate loodusobjektidega..."

Seeneklubid Rootsis

Et tõestada, kui tõsiselt võtavad rootslased oma seenejahti, on riigis üle 20 kohaliku ja piirkondliku seeneklubi, millega saab liituda. Need erilised rühmad, kuhu kogunevad mõttekaaslased, jagavad oma teadmisi kohalikest seentest. Samuti kavandavad nad grupiekskursioone svampställen seenehooajal. 

Vanim seeneklubi - ikka veel hõivatud, pidage meeles! - on Stockholmi Svampvänner ("Stockholmi seenesõbrad"), asutatud 1879. aastal. Noorimate klubide hulgas on Uppsala Svampklubb ("Uppsala Fungi Club"), mis sai alguse 1980. aastal, et kaitsta mükoloogilist elu Uppsala piirkonnas. Teised seeneklubid on nimetatud kohalike seente järgi, näiteks Björksoppen (Birch Bolete), Mandelriskan (Lactifluus volemus), Boletusja Häxringen ("Fairy ring"). 

Kuidas täpselt Rootsi seeneklubid oma tegevust korraldavad? Siin on, kuidas üks liige Boletus klubi kirjeldas oma tavapäraseid haipse seenehooajal:

Päev Rootsi seeneklubi elus

"Klubil, mille nimi on Boletus... puudub põhikiri, liikmemaksud, juhatus ja kõik muu, mis tavaliselt kuulub... seltsi juurde. See tekib [iga suvehooaja lõpus, kui ilmuvad esimesed seened, ja kestab nii kaua, kuni on veel seeni, mida koguda.

"Tegelikult koosneb see postiloendist, mida hoogne vaimsus hooldab. Lisaks saame stabiilsust Looduskaitseühingult (Naturskyddsföreningen), mis lubab meil tasuta kasutada nende ruume...

"Tavaliselt kohtume kell kuus õhtul [mõnes] sobivas kohas Norrköpingi looduses. Me kõnnime eri suundades läbi metsa ja kogume seeni [tund aega], enne kui saame kokku ja paneme oma ühise saagi suurele rohelisele lehele. Seejärel, uurime ühiselt kogutud seenematerjali ja koostame nimekirja tuvastatud liikidest.

"Hiljem sügisel, kui kell kuus on juba pime, kohtume hoopis siseruumides. Siis peab igaüks enne kohtumist ise seeni koguma ja seejärel oma saagi klubisse tooma...

"Talvel... me kohtume paar korda, peamiselt selleks, et süvendada meie teoreetilisi teadmisi...Klubi liikmete arvu on raske hinnata, kuid tavaliselt oleme igal kohtumisel kaheksa kuni 12 inimest."

Rootsi: Mükofiilide salajane paradiis

Kui on veel üks asi, mis veenab teid, et Rootsi on täis seeni, siis peaks see olema asjaolu, et ainult väike osa söödavatest seentest tegelikult korjatakse. Seda seetõttu, et enamik Rootsi kohalikke (eriti need, kes on teatud vanuses) julgevad seenejahile minnes valida ainult ühte või kahte liiki, näiteks kukeseened ja kukeseened. Välismaalased ja noorema põlvkonna esindajad, kes ei karda proovida uusi sertifitseeritud söödavad seened, on nende käsutuses mükofiilide kullaauk.

Svampställen - salajased, pühad seenekohad - on kõik sinu päralt, kui sa tead, kust otsida...